Põhierinevus: „Tütarettevõtja” on ettevõtetevaheline suhe, mille puhul ettevõttel on vähem kui teise äriühingu aktsiaid. „Tütarettevõte”, mida tuntakse ka tütarettevõtjana, on äriühing, mis kuulub täielikult või osaliselt emaettevõtjale.
Kui tegemist on äri terminoloogiaga, siis on palju sõnu, mis võivad segadusse ajada; kaks neist sõnadest on tütarettevõte ja tütarettevõte. Neid sõnu kuuletakse tavaliselt suurtest korporatsioonidest või juriidilistest küsimustest rääkides; aga sageli segadust tekitab see, millised on nende kahe vahelised erinevused ja kasutavad neid vahetult. Kuigi sõnad tähendavad mõlema äriühingu vahelist kontrolli, erinevad need üksteisest mitmel viisil.
Äriühingut võib nimetada teise tütarettevõtjaks, kui see on seotud, kuid mitte põhikontrolli all. Kõige tavalisem tütarettevõtete kasutamine tekib siis, kui ettevõte üritab end rahvusvahelisel turul asutada, ilma et peaks kasutama oma nime juriidilistel eesmärkidel. Partnerettevõtteid võib kasutada ka siis, kui ettevõtted peavad vältima välisomandi suhtes kohaldatavaid piiravaid seadusi. Affiliate-ettevõtteid peetakse palju ohutumaks investeeringuks, sest peamine ettevõte ei pea panustama palju raha või selle mainet liinil ja pankroti väljakujunemisel ei mõjuta peamine ettevõte suuresti. Paljudes riikides ei luba valitsus välismaistel äriühingutel tegutseda ilma kohaliku tütarettevõtja või sidumiseta, millisel juhul osalevad tütarettevõtted operatsioonides suurel määral.
Teine segment, mis on üha populaarsemaks muutumas, on tuntud kui affiliate marketing, mis on teatud tüüpi tulemuspõhine turundus, mille puhul ettevõte maksab oma turundusmeetodite kaudu klientidele ühe või mitu oma sidusettevõtet. Sellist tüüpi turunduses seovad ettevõtted vaid kliente. Affiliate marketing kõige sagedamini kattub Interneti-turunduse meetodeid, nagu orgaanilise otsingumootori optimeerimine (SEO), makstud otsingumootori turundus (PPC - Pay Per Click), e-posti turundus ja mõnes mõttes kuvada reklaami.
Näiteks „A” ettevõttel on 30% B-äriühingu varu ja 75% C-äriühingu varudest. Selle stsenaariumi puhul on B-ettevõte A-ettevõtte sidusettevõte, samas kui C-ettevõte on A-ettevõtte tütarettevõtja.
„Tütarettevõte”, mida tuntakse ka tütarettevõtjana, on äriühing, mis kuulub täielikult või osaliselt emaettevõtjale. Lühiajalistes tingimustes võib ettevõte, mis omab rohkem kui 50% teisest äriühingust, helistada ettevõttele tütarettevõttena. Juhul, kui tal on kõik 100% hääleõigusega aktsiad, nimetatakse seda täielikult tütarettevõtjaks. Kui emaettevõtja omab välisriigi tütarettevõtet, peab tütarettevõtja järgima selle riigi seadusi, kus ta tegutseb, samas kui emaettevõtja peab ainult näitama tütarettevõtte finantsarvestust oma raamatupidamisraamatutes.
Tütarettevõte võib olla äriühing, ettevõte või aktsiaselts. Paljudel juhtudel võib see olla ka riigile kuuluv või riigi omanduses olev ettevõte. Tütarettevõtetel on kohustustest, maksustamisest ja eeskirjadest tulenevalt eraldi juriidiline identiteet. Samuti erineb see ühinemiste või omandamiste puhul, kus nõutakse juhatuse heakskiitu. Tütarettevõtete puhul ei ole filiaali moodustamiseks vaja juhatuse heakskiitu.
Tütarettevõtteid kasutatakse üldjuhul turule sisenemisel, kus emaettevõte ei soovi seda oma nime kasutada. Samuti on see kasumlik juhul, kui ettevõte soovib sõlmida uut segmenti; sellel on siiski vähe teadmisi segmentist või üldse mitte. Tütarettevõtteid võib kasutada ka emaettevõtjana, et luua kohalolek rahvusvahelistel turgudel. Tütarettevõtted on ettevõttele kulukamad, võrreldes filiaaliga, kuid see annab ettevõttele rohkem hääleõigust ja ettevõtte otsustusprotsessi.
Võtame samasuguse näite kui eespool kasutatud: A-ettevõte omab 100% -list osalust B-ettevõttes, 75% -list osalust C-ettevõttes ja 30% -list osalust D-ettevõttes. Selle stsenaariumi puhul on „B” äriühing „A” tütarettevõtja, samas kui „C” on tütarettevõte ja „D” on sidusettevõte.
