Põhiline erinevus: Doric-veeru eristav tunnus on see, et neil puudub alus. Kolonn ise on lühike, stout ja raske. Kolonni võll on flööditud, tavaliselt 20 flöödiga, samas kui kapital on lihtne ja põletatud. Ioonilised veerud loetakse kolme veeru tüübi kõige kõrgemaks ja peenemaks. Ioonse kolonni peamine eristav tunnus on üleval asuvad voluutid. Neid nimetatakse sageli kerimisteks.
Kolonni vanim ja lihtsaim vorm on veerus Doric-stiil. Nad olid valdavalt domineerivad 7. – 5. Doric tellimus pärineb mandri-ja Lääne-Kreeka.
Dorici veeru eripära on see, et neil puudub alus. Kolonn ise on lühike, stout ja raske. Kõrgus on kolonni läbimõõdust ainult neli kuni kaheksa korda. Kolonni võll on flööditud, tavaliselt 20 flöödiga, samas kui kapital on lihtne ja põletatud. Need veerud on tavaliselt päris lihtsad ja kõige vähem kaunistatud.
Enablatuur jaguneb kolmeks horisontaalseks registriks. Alumine osa on kas sile või jagatud horisontaalsete joontega. Friis on jagatud trigliifideks ja metoopideks. Trigli on seade, mis koosneb kolmest vertikaalsest ribast, mis on eraldatud soonega. Metoodid on tavalised või nikerdatud reljeefid.
Iooniline järjekord pärineb Kreeka Iooniast, Ida-Kreekast, umbes 6. sajandist eKr. Ioonilised veerud loetakse kolme veeru tüübi kõige kõrgemaks ja peenemaks. Ioonse kolonni peamine eristav tunnus on üleval asuvad voluutid. Neid nimetatakse sageli kerimisteks.
Veerg koosneb õhukestest, libisevatest tugipostidest, millel on suur baas ja kaks vastandlikku kapitali. Iooniline võll on 24 flöödiga, erinevalt 20-st Doric-veerus. Kolonni võlli kalduvus on ülemise servaga võrreldes ka õhuke. Võlli kõrgus on tavaliselt kaheksa läbimõõduga kõrge.
Ioonilise entablature arhitektid koosnevad kolmest astmelisest ansamblist nimega fasciae. Vastupidiselt Doricile ei ole ioonse friisil triglyfi ja metope. Selle asemel võib friisil olla pidev ornament, näiteks nikerdatud joonised või ajalooliste sündmuste või müütide leevendused.