Peamine erinevus: Õnn on õndsuse seisund südames või meeles, samas kui rahulolu on rahulolu seisund.

Põhimõtteliselt on õnn nii meeleseisund kui ka emotsioon. Õnn on üks peamisi emotsioone, mida inimesed püüavad, kuid see on emotsioon, mida enamik inimesi kaebab, et nad ei saavuta. Inimloomuse eesmärk on rohkem, nad ei ole kunagi rahul sellega, mida neil on. Mõned filosoofid väidavad, et kui inimesed õpiksid hindama, mida neil on, mitte haarata, mida nad ei tee, oleksid nad õnnelikumad kui praegu.
Õnnega on seotud mitmeid tegureid. Keegi võib olla õnnelik väikseima provokatsiooni, näiteks suure söögi puhul, või keegi ei pruugi isegi pärast suurt verstapost, nagu elu soovi täitmist või mõnel juhul, õnnelik olla õnnelik. Siiski ei ole leitud, et enamiku inimeste jaoks on pikaajaline õnn oluliselt sisuliselt parandatud valideeritud meetodil.
Psühholoogi Martin Seligmani sõnul saab PERMAga õnnestada õnne. PERMA on osa positiivse psühholoogia korrelatsiooniuuringutest, mis väidavad, et inimesed on õnnelikud, kui neil on kas rõõm - maitsvad toidud, soojad vannid jne., Kaasamine - meeldiva, kuid keerulise tegevuse imendumine, suhted - sotsiaalsed sidemed, tähendus - tajutav püüdmine või kuulumine midagi suuremat, st religiooni või saavutusi - on saavutanud käegakatsutavad eesmärgid.

Kuid rahulolu ja õnne on teatud tasemel korrelatsioonis. Rahulolu võib kaasa tuua õnne, samas kui rahulolu puudumine toob kaasa õnne puudumise. Näiteks eeldatakse, et inimene esitab reedeni aruande. Kui ta raportis käsib, siis on ta veendunud, et ta lõpetas talle määratud töö. Kui aruanne on hästi tehtud või kui boss täiendab töötaja õigeaegsust, siis oleks ta ka õnnelik, et tema tööd hinnati.
Samuti on rahulolu ja õnne eristamiseks üldine rusikareegel, et „rahulolu on selles mõttes, et õnne naudib keegi teine.” See on peamiselt sellepärast, et rahulolu pärineb seestpoolt, kui soov või vajadus on rahul, samas kui õnne tuleb jagamisest, nähes kedagi õnnelikuna või keegi õnnelikuks, omakorda teeb sind õnnelikuks.